IN MEMORIAM. Uno Lõhmus
30.10.1952−07.08.2024
Raske haigus viis meie seast hea kolleegi ja sõbra Uno Lõhmuse.
Mõisakülas sündinud ja Abjas 1971. aastal keskkooli lõpetanud Uno astus veel samal aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ja lõpetas selle 1976. aastal. Järgmisest aastast oli ta advokatuuri liige ja jäi vandeadvokaadi kutsele truuks kuni Riigikohtu esimeheks saamiseni 1998. aastal. Vahepeale jäi aeg, mil ta oli kõige tihedamalt seotud õppe- ja teadustööga ülikooli õigusteaduskonnas.
Kuigi Uno Lõhmus oli teinud oma diplomitöö omandiõiguse olemusest ja mõistest tsiviilõiguses, sai temast varsti hoopis kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri liige. Kriminaalõiguse professori Ilmar Rebase juhendamisel oli Uno Lõhmus 1983.−1986. aastal Peterburi, tollal Leningradi Riiklikus Ülikoolis aspirantuuris ja kaitses seal õigusteaduste kandidaadikraadi väitekirjaga kuriteost osavõtu kvalifitseerimise kohta.
Juba enne kraadi kaitsmist sai temast 1985. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas kriminaalõiguse vanemõpetaja ja aastail 1986–1998 oli ta samas kriminaalõiguse dotsent. Tema asjatundlik ja sõbralik viis seminare juhendada on tollastel tudengitel kindlasti veel meeles. Kaugõppe üliõpilastele kriminaalõigust õpetades oli tal põhiõppejõuna veelgi suurem vastutus.
Uno Lõhmus oli oma õpetaja Ilmar Rebase truu kaaslane nii ülikoolis, advokatuuris kui ka Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi taasasutamisel 1988. aastal. Professori arvukad õpilased hoidsid kokku ka pärast Ilmar Rebase surma ning jätkasid oma kohtumisi tema lese Aino Eevi Lukase juures, kuid just Uno Lõhmus avaldas õpetaja eluloo ja koostas tema personaalbibliograafia.
Karistusseadustiku eelnõu väljatöötamisel 1990. aastate lõpus juhtis Uno Lõhmus konsultantide, tegelikult oponentide gruppi. Oli küll palju vaidlemist eelnõu autoritega, aga tänu Uno asjalikule ja tasakaalukale hoiakule ei läinud poleemika kunagi teravaks, ammugi mitte isiklikuks. Konsultantide sisukas kriitika aitas eelnõu taset märgatavalt tõsta.
Kui 1990. aastatel olid Uno Lõhmuse kirjutised, samuti tema juhendatud diplomi- ja bakalaureusetööd veel kriminaalõiguse vallast, siis umbes sajandivahetusest võib täheldada selget pööret põhi- ja inimõiguste temaatikasse.
Kindlasti mängis oma osa see, et aastail 1994−1998 oli Uno Eesti kohtunik Euroopa Inimõiguste Kohtus ja Riigikohtu esimehena tuli tal aastatel 1998−2004 juhtida põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi.
Kohtunikuaastad 2004−2009 Rahvusvahelises Alalises Vahekohtus ja 2009−2013 Euroopa Liidu Kohtus tõid tema kirjutistesse ning juhendamisse ka Euroopa Liidu õiguse. Tema artiklid, monograafiad ja kogumikud on märkimisväärne osa Eesti põhiõigusdogmaatika ja üldisemalt riigiõiguse arendamisest. Oma arvukates intervjuudes selgitas ta Eesti avalikkusele kohtuvõimu olemust ja ülesandeid õigusriikluse hoidmisel.
Uno Lõhmus ei kaotanud õigusteaduskonnaga sidet ka siis, kui temast sai kohtunik. Aastatel 2000−2017 oli ta õigusteaduskonnas külalisprofessor. Hindamatu on tema roll paljude doktoritööde oponendina, eriti pärast seda, kui kehtestati nõue, et oponent ei tohi olla Eestist.
Olles järjestikku ametis mitmes rahvusvahelises kohtus, oli Unol piisav distants ülikooli igapäevatööst, et täita oma ülesannet erapooletu eksperdina. Õigusteaduslikud doktoritööd kirjutatakse ülikoolis ju enamasti Eesti õigusest ja tollal tehti seda suuresti ka eesti keeles, mispärast sai neid asjatundlikult hinnata vaid eestlasest õigusteadlane. Ehkki temaatika oli mitmekesine, näitas Uno end kohuse- ja asjatundliku eksperdina nii karistusõiguse, riigiõiguse kui ka rahvusvahelise õiguse vallas. Madis Ernitsa 2019. aastal kaitstud doktoritöö, mida Uno kaasjuhendas, oli põhiõiguste teooriast.
Viimastel kümnenditel, eeskätt viimastel aastatel oligi Uno Lõhmuse teadusliku ja ka teaduskorraldusliku huvi keskmes riigiõigus. Alates 2019. aastast oli ta Eesti Teaduste Akadeemia juurde rajatud riigiõiguse sihtkapitali nõukoja asutajaesimees, sihtkapitali välja antava riigiõiguse aastaraamatu esimese köite peatoimetaja ning järgnevate toimetaja.
Märkimisväärne oli tema huvi ja aktiivsus meie kehtiva põhiseaduse saamisloo uurimisel ja talletamisel. Väga erilise väärtusega oli aga üks tema viimase aja tegemistest – põhiseaduse kommentaarid, mida annab välja riigiõiguse sihtkapital. Uno oli olnud ka üks varasema kommentaari autoreid. Nüüd oli ta aga algusest peale nende seas, kes tahtsid teha täiesti uue kvaliteediga, teaduslikult läbi töötatud ja vormistatud kommentaarid, milles kasutataks võimalikult palju ära tänapäevaseid tehnoloogilisi lahendusi.
Kommentaaride peatoimetajana tegi Uno lisaks sisulisele juhtimisele – mis nii ambitsioonika ettevõtmise ning suure hulga ja eri töökultuuriga autorite puhul on nagunii keeruline – ka tohutul hulgal tehnilist tööd, mis jääb kõrvalseisjaile märkamatuks. Ehkki kommentaaride lõpetamise peavad üle võtma teised, jääb Uno nende eestvedajaks ka pärast lahkumist. Selle teosega on ta Eesti õigusteaduse arendamisse andnud suure panuse, mille täielik ulatus selgub alles aastatega. Väga hea alus Eesti riigiõigusteaduse arenguhüppeks on loodud ja Uno Lõhmuse osa selle juures on võimatu üle hinnata.
Kurvastame, et Sulle ei antud rohkem aega siin maakamaral tegutsemiseks. Tunneme kaasa omastele ja lähedastele. Me kõik jääme Sind mäletama leebe naeratuse ja tasase, kuid terase ütlemisega kolleegi, õpetaja, oponendi ja sõbrana.
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna nimel
Marju Luts-Sootak, õiguse ajaloo professor ja õigusteaduskonna asedirektor teaduse alal
Jaan Sootak, karistusõiguse emeriitprofessor
